Audru meeste võrkvöö

Viimane postitus oli ikka väga ammu. Hetkel saab ennast nimetada kord kvartalis blogijaks. Näputööd on vahepeal ometi tehtud, aga suuremat presenteerimist pole ükski neist väärt olnud. Nüüd sai valmis algatuseks üks veidi suurem asi. Nimelt vaja punuda 10 võrkvööd, diagonaalset, Audru meestele. Asteli raamatus on üks pilt olemas, muuseumisse näppima pole seda jõudnud. Värvid on muidugi suhteliselt mööda hetkel. Neid peab veel timmima, kuigi eks algselt ole ka selle vöö värvid olnud erksamad. Selline ta sai ja ise olen rahul. Seekord kaalusin kõik lõngad ära ja nüüd on lõngakulust parem arusaam. Vöö lõpp-pikkuseks jäi 225 cm + mõlemas otsas 14 cm narmaid.

HEAD UUT AASTAT!

Tutimütsimoodsal hooajal, head lugejad, tutimütsirohket ja rõõmsat uut aastat kõigile!

Isetehtud jõulukaunistused

Sellel detsembril on suur osa minu tähelepanust ja isetegemistest läinud just jõulukaunistuste peale. Nii nagu iga aasta, on kootud mõned päkapikud, aga katsetatud ka palju uut.

Kõigepealt meisterdasime Toomkooli jõululaadal lastega värvilisi kuusepuid. Väikestele sõrmedele oli see hea väljakutse ning tulemuse üle rõõmustasid kõik. Meie pere lambikuplit kaunistas kohe mitu tükki ja tänaseks on kõik kuuse otsa jõudnud.

Ja siis tulid majakesed, inspiratsiooni andis muidugi Pinterest. Nägin neid isegi unes. Ja kuna selle aasta jõuluehte mood pidi olema matt valge, siis oli nende valmistamine ju ometi väga moodne. Majade heegeldamine on lihtne, kõigepealt piisava pikkusega ketti, siis kolm sammast, järgmine rida kasvatad rea alguses ja lõpus ühe samba juurde ehk kokku viis sammast, siis seitse, siis üheksa ja siis üksteist. Seejärel kahandad ühe ja heegeldad üheksa sammast, järgmisel ja ülejärgmisel real heegeldad sisse aknad ja viimane rida veelkord üheksa sammast. 

Saab teha ka pisema maja, kus viimane katuse serv on üheksa sambaga.

Majakesed kastsin pva liimi sisse, et neile kena sirge kuju anda. Ja teise otsa siis raskuseks miskit, et üle kuusoksa kenasti püsima jääks.

Nende linnukeste ja südamete tegemine on olnud mõnus isetegemine koos lastega. Südamed valmisid sünteetilisest DAS savist. Aga taaskord abiks pinterest ja juba mõnda aega tagasi jäi silma isetehtud kivistuva taigna retsept. Õigemini kohe kaks. Täna sai siis esimest katsetatud ja sellest on tehtud ka iga maja hingelinnuke.

1 tass soola

2 tassi nisujahu

1 tass sooja vett

1 tl õli

1 tl sidrunimahla

Kuivavad õhu käes, aga kes soovib protsessi kiirendada, siis 100 celsiuse juures tunnike või veidi rohkem. 

Kuna täna oli jahuga minu kodus väga kitsas, sai lisaks pandud tärklist, sest on ka teine retsept, mis vist annab veelgi ühtlasema tulemuse, sest esimese taigna soolaterad jäävad ikka näha.

2 klaasi soodat
1 klaas maisitärklist
1,5 klaasi vett

1. Sega omavahel tärklis ja sooda pannil.
2. Aeglaselt segades lisa vesi, kuni segu on ühtlane.
3. Lase keema tõusta pidevalt segades.
4. Keera kuumust vähemaks ja sega, kuni hakkab paksenema.
5. Tõsta pannilt ära jahtuma.
6. Lõbutse! Ülejääk hoia õhukindlalt, soovitavalt külmkapis.
Info võetud sellest blogist.

Ise veel katsetanud ei ole, seetõttu ei oska lisaks soovitusi jagada.

Kindad anatoomilise pöidlaga

Leidsin Ravelryst ühed vahvad käpikud, mis kootud justkui täpselt pöidla kuju järgi. Mõnusad nad tundusid ja otsustasin proovida. Veidi katsetamist ja tulemus tuli päris kergesti. Nende pildistamine ilma käeta ei õnnestu hästi, on teised sellised umbmäärase kujuga lätud, aga kui kätte tõmmata, siis järgivad käe kuju väga hästi.

Olen tulemusega rahul. Lund siis sel ajal küll veel maas polnud, nüüd on seis hoopis parem. Kingituseks sai need endale minu kallis ja väga armastatud ämm!

Kaunist teise advendi nädalavahetust kõigile!

Makroonid jõudsid ka minu ellu

Kinkisin mõni aeg tagasi need heale sõbrale, veidi hiljem küsis ta, et kust nii maitsvad maiustused pärit, olin tookord soetanud need Olümpia hotelli kohvikust.

Ma ise polnud neid kunagi maitsnud, kuid ikka ja jälle oli mõni pilt mulle ette jäänud, näiteks Pinterestis ja selline:

On ju tegemist väga värvikate tegelastega, mis kohe tähelepanu tõmbavad.

Täna on meie peres tähtis päev, pereisa sünnipäev ning otsustasin riskida ja katsetada. Õnneks oli ka tagavaraplaan olemas, minu ema, sünnipäevalapse ämm, saabus tagurpidi õunakoogiga, mis on tema leivanumber ning alati sööjate kõhtu rõõmustanud.

Sai siis juba eile munad lahti löödud ning munavalge niiskusest vabanemiseks seisma sätitud. Täna tõin poest veel mandlilaaste ning hea vana kohviveski tootis mandlijahu.

Kuigi erinevaid retsepte lugedes tundus, et tegemist on võrdlemisi keerulise protseduuriga, siis tegelikult polnudki midagi väga rasket. 

Küll oli suur mu rõõm, kui tõesti peale neljandat minutit ahjus, tüübid kenasti jalad kõhu alt välja ajasid, rõõmus plika hüples mööda kööki. 

Vahele valmistasin sidrunikreemi, mis homme on kindlasti veel parem kui täna.

Kõige rohkem abiks oli mul Pireti blogi. 

Lapsed olid tulemusega kõige enam rahul. Mina tahaks nüüd kellegi teise valmistatud maiuseid ka maitsta, nende kõige õigem maitse on kindlasti Pariisis, järgmine kord seal olles, võtan nad kindlasti ette.

Pildile sai püütud üks, maitsev, esimene, mis ka sünnipäevalast rõõmustas.

Tere taas!

Nüüd on küll palju vett merre voolanud selleg ajaga, mil ma pole siia ühtki rida juurde kirjutanud. Mõtetes on küll palju blogipostitusi, küll käsitöö tegemiste teemadel, minu varamusse on uusi huvitavaid vanu vöid tekkinud, ka seda kõike tahaks rohkem jagada. Aga jah, miskipärast on elu läinud sedaviisi, et kirjutamise aeg on kulunud kuskil mujal.

Tänane postitus on söögiteemaline. Käisime eile headel sõpradel külas ning minu ülesandeks oli magusa eest hoolitsemine. Kuna reedel maitsesin Pagaripoiste prantsuse kohupiimakooki, siis juba see nimi tekitab isu. Kook oli maitsev ja Googeldasin minagi, et mida see kook siis endas erilist sisaldada võiks. Ausalt öeldes seda saladust ma ei leidnudki, miks ta just prantsuse nimetust kannab. Retsept, mis minu koogi algallikas oli, on leitav siit Toidutoa blogist, nende pildid tõesti sarnane selle poetootega.
Minu kook läks ikka ümmargusse vormi ning nägi ikka rohkem kodukoogi moodi välja. Tema lõppvälimus polnud üldse mitte kaubanduslik, üks probleem kindlasti selles, et peaaegu tulikuum kook rändas kohe autosse ning ega suuremat raputamist kohupiimakoogid vist armastagi.

Igatahes oli minu koogiosade koostised sellised:

PÕHI:

200 g võid
100 g suhkrut
300 g jahu
1 muna
soola

KATE:

400 g ricotta kohupiimapastat
400 g maitsetamata jogurtit
1,5 dl suhkrut
3 muna
3 spl tärklist
vaniljesuhkrut

VALMISTAMINE:

Valmistamisel lisasin veidi siis prantsuspärasust enda moodi. No et pole nii lihtne, vaid ikka veidi nikerdamist.
Põhja tarvis hakkisin või, lisasin suhkru ja jahu ning näppisin kõik kenasti taignaks, lisades veel muna ja veidi soola. Seejärel tainas külma u 30 minutiks.

Seejärel jagasin taigna kaheks osaks ja 1/3 jätsin serva tarvis, ülejäänud näppisin lahtikäiva vormi põhja laiali ning panin ahju 185 kraadi juurde 8 minutit. Siis põhi ahjust välja ja jahtuma.

Siis kate. Segasin kohupiimapasta ja maitsestamata jogurit, lisasin suhkru ja munakollased, kõik kenasti segamini. Vahustasin munavalge. Lisasin vaniljesuhkru, tärklise ning kõige lõpus ettevaatlikult munavalge.

Ülejäänud taigna näppisin seejärel koogi servadeks. Seni oli põhi olnud jahedas kohas, et vorm jahtuks ning uus tainas kokkupuutudes kohe sulama ei hakkakas. Tegin servad valmis ja kallasin sisu sisse ning uuesti ahju.

45 minutit ja siis tundus, et on pealt kena tooni omandanud ning võib välja võtta.

Tagant järgi tarkusena oleks võinud lisada veel veidi sidrunimahla ja ehk ka sidrunikoort sinna sisule. Eks järgmine kord.

Meil oli sõpradega tore laupäevane lõuna, kook maitses kõigile ja kuna huvi retsepti järgi tärkas, siis siia see ka kirja sai.
Koogist küll kahjuks pilti ei tekkinud.

Lahkusin külast purgikese leivajuuretisega, panin selle õhtul kohe hakkama ning nüüd tulid värsked pekileivad just ahjust. Suveperiood, kui kodus ahju ei köeta, tundub leivategemine kuidagi keeruline, nüüd sai tagina kenasti ahju otsa hapnema panna ja hiljem leivad kerkima. Leivahooaeg taas avatud!

Never say never and organzalilled

Siiamaani on mind organzalilled täiesti külmaks jätnud, kohe täiesti külmaks. Pole ju tegemist teabmis rahvakunstiliigiga ka :-)
Ju ma polnud varem ühtki ilusat lille kohanud ja käes hoidnud, kuid sellel nädalal tutvustas mind selle tehnikaga hea lillehaldjas Kristi.
Eks nende tegemiseks ole palju töövõtteid ning ka erinevaid vahendeid. Kui ma aga materjali otsima läksin, mis esiti tundus lihtne ülesanne, siis hiljem selgus, et võta näpust ... valikut justkui on, aga lähemal uurimisel selgus, et polegi päris see, mida tahaks. Täna külastasin Tallinnas Magistrali keskuse teisel korrusel olevat kanga- ja kardinapoodi ja seal juba oli kena valik just ühevärvilisi kangaid.

Sai siis veidi nokitsetud. Ise olen rahul. Kui kellelgi on emme meelespidamiseks veel kingitus puudu, siis kui alljärgnevatelt piltidelt mõni silma jääb, andke teada, kindlasti saame kokkuleppele!