Ehk just tänu sellele olen ma ise pärmitaignast ja kaneelisaiade tegemisest heaga eemale hoidnud, pole nad mul õnnestunud edukalt kunagi ja ega ma pane palju lootust ka tulevikule. Aga näiteks Tosca kook, selle kohta võiks öelda, et ma oskan seda une pealt ka teha.
Aga nüüd leidsin ma Kodukirja retseptide hulgast midagi sellist nagu Tosca saiakesed, mis kujutavad endast enamvähem kaneelisaiu, mis on kaetud Tosca kattega. Mida paremat oskaks veel tahta. Selles retseptis pole küll põhi puhas kaneelisai, aga mina otsustasin, et törts kaneeli ei tee kellelegi paha. Seega läks esimese satsina ahju muffinivormi sätitud kaneelisaiu, mis hiljem said Tosca katte peale. Poole tegemise peal ma küll juba jõudsin kahetseda, et miks ma pidin need kenad saiakesed veel ära katma, aga lõpptulemus on maitsev, üllatavalt maitsev, teen kindlasti teine kord ka.
Paar saia järstn katmata, et tunda lapsepõlvemaitset... pean emale helistama ja teda ikka paluma.
