Makroonid jõudsid ka minu ellu

Kinkisin mõni aeg tagasi need heale sõbrale, veidi hiljem küsis ta, et kust nii maitsvad maiustused pärit, olin tookord soetanud need Olümpia hotelli kohvikust.

Ma ise polnud neid kunagi maitsnud, kuid ikka ja jälle oli mõni pilt mulle ette jäänud, näiteks Pinterestis ja selline:

On ju tegemist väga värvikate tegelastega, mis kohe tähelepanu tõmbavad.

Täna on meie peres tähtis päev, pereisa sünnipäev ning otsustasin riskida ja katsetada. Õnneks oli ka tagavaraplaan olemas, minu ema, sünnipäevalapse ämm, saabus tagurpidi õunakoogiga, mis on tema leivanumber ning alati sööjate kõhtu rõõmustanud.

Sai siis juba eile munad lahti löödud ning munavalge niiskusest vabanemiseks seisma sätitud. Täna tõin poest veel mandlilaaste ning hea vana kohviveski tootis mandlijahu.

Kuigi erinevaid retsepte lugedes tundus, et tegemist on võrdlemisi keerulise protseduuriga, siis tegelikult polnudki midagi väga rasket. 

Küll oli suur mu rõõm, kui tõesti peale neljandat minutit ahjus, tüübid kenasti jalad kõhu alt välja ajasid, rõõmus plika hüples mööda kööki. 

Vahele valmistasin sidrunikreemi, mis homme on kindlasti veel parem kui täna.

Kõige rohkem abiks oli mul Pireti blogi. 

Lapsed olid tulemusega kõige enam rahul. Mina tahaks nüüd kellegi teise valmistatud maiuseid ka maitsta, nende kõige õigem maitse on kindlasti Pariisis, järgmine kord seal olles, võtan nad kindlasti ette.

Pildile sai püütud üks, maitsev, esimene, mis ka sünnipäevalast rõõmustas.

Tere taas!

Nüüd on küll palju vett merre voolanud selleg ajaga, mil ma pole siia ühtki rida juurde kirjutanud. Mõtetes on küll palju blogipostitusi, küll käsitöö tegemiste teemadel, minu varamusse on uusi huvitavaid vanu vöid tekkinud, ka seda kõike tahaks rohkem jagada. Aga jah, miskipärast on elu läinud sedaviisi, et kirjutamise aeg on kulunud kuskil mujal.

Tänane postitus on söögiteemaline. Käisime eile headel sõpradel külas ning minu ülesandeks oli magusa eest hoolitsemine. Kuna reedel maitsesin Pagaripoiste prantsuse kohupiimakooki, siis juba see nimi tekitab isu. Kook oli maitsev ja Googeldasin minagi, et mida see kook siis endas erilist sisaldada võiks. Ausalt öeldes seda saladust ma ei leidnudki, miks ta just prantsuse nimetust kannab. Retsept, mis minu koogi algallikas oli, on leitav siit Toidutoa blogist, nende pildid tõesti sarnane selle poetootega.
Minu kook läks ikka ümmargusse vormi ning nägi ikka rohkem kodukoogi moodi välja. Tema lõppvälimus polnud üldse mitte kaubanduslik, üks probleem kindlasti selles, et peaaegu tulikuum kook rändas kohe autosse ning ega suuremat raputamist kohupiimakoogid vist armastagi.

Igatahes oli minu koogiosade koostised sellised:

PÕHI:

200 g võid
100 g suhkrut
300 g jahu
1 muna
soola

KATE:

400 g ricotta kohupiimapastat
400 g maitsetamata jogurtit
1,5 dl suhkrut
3 muna
3 spl tärklist
vaniljesuhkrut

VALMISTAMINE:

Valmistamisel lisasin veidi siis prantsuspärasust enda moodi. No et pole nii lihtne, vaid ikka veidi nikerdamist.
Põhja tarvis hakkisin või, lisasin suhkru ja jahu ning näppisin kõik kenasti taignaks, lisades veel muna ja veidi soola. Seejärel tainas külma u 30 minutiks.

Seejärel jagasin taigna kaheks osaks ja 1/3 jätsin serva tarvis, ülejäänud näppisin lahtikäiva vormi põhja laiali ning panin ahju 185 kraadi juurde 8 minutit. Siis põhi ahjust välja ja jahtuma.

Siis kate. Segasin kohupiimapasta ja maitsestamata jogurit, lisasin suhkru ja munakollased, kõik kenasti segamini. Vahustasin munavalge. Lisasin vaniljesuhkru, tärklise ning kõige lõpus ettevaatlikult munavalge.

Ülejäänud taigna näppisin seejärel koogi servadeks. Seni oli põhi olnud jahedas kohas, et vorm jahtuks ning uus tainas kokkupuutudes kohe sulama ei hakkakas. Tegin servad valmis ja kallasin sisu sisse ning uuesti ahju.

45 minutit ja siis tundus, et on pealt kena tooni omandanud ning võib välja võtta.

Tagant järgi tarkusena oleks võinud lisada veel veidi sidrunimahla ja ehk ka sidrunikoort sinna sisule. Eks järgmine kord.

Meil oli sõpradega tore laupäevane lõuna, kook maitses kõigile ja kuna huvi retsepti järgi tärkas, siis siia see ka kirja sai.
Koogist küll kahjuks pilti ei tekkinud.

Lahkusin külast purgikese leivajuuretisega, panin selle õhtul kohe hakkama ning nüüd tulid värsked pekileivad just ahjust. Suveperiood, kui kodus ahju ei köeta, tundub leivategemine kuidagi keeruline, nüüd sai tagina kenasti ahju otsa hapnema panna ja hiljem leivad kerkima. Leivahooaeg taas avatud!