Oh kooliaeg

Minu üks koolitee on lõpusirgel, veel viimased ponnistused ja läbi ta saabki.

Järgmise nädala tarkusepäeva puhul üks temaatiline heegeldus. Valmis sai kaks maasikalehe kirjaga pinalit. Maasikalehekiri peaks pärit olema Suure-Jaani kihelkonnast, kasutati sokkidel ja kinnastel eelkõige.

Pinalid on minu kooli praktikatööd. Nüüd on vaja vormistada ja väljaprintida lõputöö teoreetilised osad ning valmis teha praktiline osa, milleks on väga vallatu ja väärtusliku sisuga kohver. Nimelt on plaanis siis meisterdada kokku üle 15 erinevas tehnikas vööd ja paela, mida meie rahvarõivakomplektide juures kasutatud. Tänane seis on selline, et nendest 15nest on valmis 2 ja hetkel on üles rakendatud ja veidi kootud tihvaga kirivöö, meeste diagonaalne võrkvöö ja tänapäevasel kudumisteljel kirivöö, samuti on lõpp-pikkust saavutamas heegeldatud meestevöö, mida kasutasid enamjaolt Setu kandi mehed.

Paistu kirikindad

Ühe kooliülesandena pidin kuduma kirikindad. Tuleb tunnistada, et seda tööd pole mina varem teinud ja nüüd vist tükk aega ei tee ka.
Mulle väga meeldivad Paistu kirjatud kindad, mille pildi leidsin K. Konsini raamatust Silmkoeesemed. Need kindad on pärit XIX sajandi algusest.
See muster võlus mind esimesest hetkest. Ja minu esimene kavand koosnes vaid nendest suurtest lilledest, kuid neid kindaid ei suutnud ma valmis kududa. Ju polnud õige aeg, ükskord ma seda siiski teen. Ja seetõttu kudusin siis sarnased kindad, kuid minu materjal oli kordades paksem ja vardad kindlasti ka. Randme kudumiseks kasutasin nr 2 vardaid ja kindalaba kudumiseks 1,25 vardaid. Lõngaks 8/2 maavillane. Valge kindaosa on kootud Sangaste villavabrikus kedratud lõngast, see on tänaseks ajalugu, see vabrik kahjuks enam lõnga ei tee.

Aga tulemus on siin:

 

Muster lähemalt:

Ehk soovib keegi ka seda mustrit kasutada. Kuigi kuna minu randmeosa venis juba väga pikaks, siis paar mustrikorda jätsin välja ja originaalil oli siis kinda ühel küljel 4 suurt lille, minu poolt joonistatud mustris 3 ja lõpuks kinnastes 2 :-)

Kala, kootud kala!

Selle looma valmistamine oli minu jaoks väga keeruline ülesanne. Probleemiks osutus eeltöö ja kavandamine, et millise mustriga ja millise lõikega kududa. Kui lõpuks algus oli tehtud, siis hakkas jooksma ja lõpptulemusega olen ise igati rahul.

Kootud 8/2 Eesti maavillasest, mis mu enda poolt tõmmuriisikatega värvitud, heledam maarjajääga ja tumedam vaskvitrioliga peitsitud.

Mustriks kõrdmao kiri ning mängisin nii silmade arvu kui ka vardasuurusega, et kalakesele kuju anda. Uimed on kootud 1:1 soonikus ja kurvikeste lisamiseks kasutatud lühendatud ridasid.

Lapsepõlvemeenutused, kaneelisai ja Tosca

Minu lapsepõlv on möödunud imeheade kaneelisaiade keskel. Mu ema on imeline kokk. Paljud lapsepõlvesõbrad meenutavad neid saiu igatsedes siiani.
Ehk just tänu sellele olen ma ise pärmitaignast ja kaneelisaiade tegemisest heaga eemale hoidnud, pole nad mul õnnestunud edukalt kunagi ja ega ma pane palju lootust ka tulevikule. Aga näiteks Tosca kook, selle kohta võiks öelda, et ma oskan seda une pealt ka teha.

Aga nüüd leidsin ma Kodukirja retseptide hulgast midagi sellist nagu Tosca saiakesed, mis kujutavad endast enamvähem kaneelisaiu, mis on kaetud Tosca kattega. Mida paremat oskaks veel tahta. Selles retseptis pole küll põhi puhas kaneelisai, aga mina otsustasin, et törts kaneeli ei tee kellelegi paha. Seega läks esimese satsina ahju muffinivormi sätitud kaneelisaiu, mis hiljem said Tosca katte peale. Poole tegemise peal ma küll juba jõudsin kahetseda, et miks ma pidin need kenad saiakesed veel ära katma, aga lõpptulemus on maitsev, üllatavalt maitsev, teen kindlasti teine kord ka.

Paar saia järstn katmata, et tunda lapsepõlvemaitset... pean emale helistama ja teda ikka paluma.