Makroonid jõudsid ka minu ellu

Kinkisin mõni aeg tagasi need heale sõbrale, veidi hiljem küsis ta, et kust nii maitsvad maiustused pärit, olin tookord soetanud need Olümpia hotelli kohvikust.

Ma ise polnud neid kunagi maitsnud, kuid ikka ja jälle oli mõni pilt mulle ette jäänud, näiteks Pinterestis ja selline:

On ju tegemist väga värvikate tegelastega, mis kohe tähelepanu tõmbavad.

Täna on meie peres tähtis päev, pereisa sünnipäev ning otsustasin riskida ja katsetada. Õnneks oli ka tagavaraplaan olemas, minu ema, sünnipäevalapse ämm, saabus tagurpidi õunakoogiga, mis on tema leivanumber ning alati sööjate kõhtu rõõmustanud.

Sai siis juba eile munad lahti löödud ning munavalge niiskusest vabanemiseks seisma sätitud. Täna tõin poest veel mandlilaaste ning hea vana kohviveski tootis mandlijahu.

Kuigi erinevaid retsepte lugedes tundus, et tegemist on võrdlemisi keerulise protseduuriga, siis tegelikult polnudki midagi väga rasket. 

Küll oli suur mu rõõm, kui tõesti peale neljandat minutit ahjus, tüübid kenasti jalad kõhu alt välja ajasid, rõõmus plika hüples mööda kööki. 

Vahele valmistasin sidrunikreemi, mis homme on kindlasti veel parem kui täna.

Kõige rohkem abiks oli mul Pireti blogi. 

Lapsed olid tulemusega kõige enam rahul. Mina tahaks nüüd kellegi teise valmistatud maiuseid ka maitsta, nende kõige õigem maitse on kindlasti Pariisis, järgmine kord seal olles, võtan nad kindlasti ette.

Pildile sai püütud üks, maitsev, esimene, mis ka sünnipäevalast rõõmustas.

Tere taas!

Nüüd on küll palju vett merre voolanud selleg ajaga, mil ma pole siia ühtki rida juurde kirjutanud. Mõtetes on küll palju blogipostitusi, küll käsitöö tegemiste teemadel, minu varamusse on uusi huvitavaid vanu vöid tekkinud, ka seda kõike tahaks rohkem jagada. Aga jah, miskipärast on elu läinud sedaviisi, et kirjutamise aeg on kulunud kuskil mujal.

Tänane postitus on söögiteemaline. Käisime eile headel sõpradel külas ning minu ülesandeks oli magusa eest hoolitsemine. Kuna reedel maitsesin Pagaripoiste prantsuse kohupiimakooki, siis juba see nimi tekitab isu. Kook oli maitsev ja Googeldasin minagi, et mida see kook siis endas erilist sisaldada võiks. Ausalt öeldes seda saladust ma ei leidnudki, miks ta just prantsuse nimetust kannab. Retsept, mis minu koogi algallikas oli, on leitav siit Toidutoa blogist, nende pildid tõesti sarnane selle poetootega.
Minu kook läks ikka ümmargusse vormi ning nägi ikka rohkem kodukoogi moodi välja. Tema lõppvälimus polnud üldse mitte kaubanduslik, üks probleem kindlasti selles, et peaaegu tulikuum kook rändas kohe autosse ning ega suuremat raputamist kohupiimakoogid vist armastagi.

Igatahes oli minu koogiosade koostised sellised:

PÕHI:

200 g võid
100 g suhkrut
300 g jahu
1 muna
soola

KATE:

400 g ricotta kohupiimapastat
400 g maitsetamata jogurtit
1,5 dl suhkrut
3 muna
3 spl tärklist
vaniljesuhkrut

VALMISTAMINE:

Valmistamisel lisasin veidi siis prantsuspärasust enda moodi. No et pole nii lihtne, vaid ikka veidi nikerdamist.
Põhja tarvis hakkisin või, lisasin suhkru ja jahu ning näppisin kõik kenasti taignaks, lisades veel muna ja veidi soola. Seejärel tainas külma u 30 minutiks.

Seejärel jagasin taigna kaheks osaks ja 1/3 jätsin serva tarvis, ülejäänud näppisin lahtikäiva vormi põhja laiali ning panin ahju 185 kraadi juurde 8 minutit. Siis põhi ahjust välja ja jahtuma.

Siis kate. Segasin kohupiimapasta ja maitsestamata jogurit, lisasin suhkru ja munakollased, kõik kenasti segamini. Vahustasin munavalge. Lisasin vaniljesuhkru, tärklise ning kõige lõpus ettevaatlikult munavalge.

Ülejäänud taigna näppisin seejärel koogi servadeks. Seni oli põhi olnud jahedas kohas, et vorm jahtuks ning uus tainas kokkupuutudes kohe sulama ei hakkakas. Tegin servad valmis ja kallasin sisu sisse ning uuesti ahju.

45 minutit ja siis tundus, et on pealt kena tooni omandanud ning võib välja võtta.

Tagant järgi tarkusena oleks võinud lisada veel veidi sidrunimahla ja ehk ka sidrunikoort sinna sisule. Eks järgmine kord.

Meil oli sõpradega tore laupäevane lõuna, kook maitses kõigile ja kuna huvi retsepti järgi tärkas, siis siia see ka kirja sai.
Koogist küll kahjuks pilti ei tekkinud.

Lahkusin külast purgikese leivajuuretisega, panin selle õhtul kohe hakkama ning nüüd tulid värsked pekileivad just ahjust. Suveperiood, kui kodus ahju ei köeta, tundub leivategemine kuidagi keeruline, nüüd sai tagina kenasti ahju otsa hapnema panna ja hiljem leivad kerkima. Leivahooaeg taas avatud!

Never say never and organzalilled

Siiamaani on mind organzalilled täiesti külmaks jätnud, kohe täiesti külmaks. Pole ju tegemist teabmis rahvakunstiliigiga ka :-)
Ju ma polnud varem ühtki ilusat lille kohanud ja käes hoidnud, kuid sellel nädalal tutvustas mind selle tehnikaga hea lillehaldjas Kristi.
Eks nende tegemiseks ole palju töövõtteid ning ka erinevaid vahendeid. Kui ma aga materjali otsima läksin, mis esiti tundus lihtne ülesanne, siis hiljem selgus, et võta näpust ... valikut justkui on, aga lähemal uurimisel selgus, et polegi päris see, mida tahaks. Täna külastasin Tallinnas Magistrali keskuse teisel korrusel olevat kanga- ja kardinapoodi ja seal juba oli kena valik just ühevärvilisi kangaid.

Sai siis veidi nokitsetud. Ise olen rahul. Kui kellelgi on emme meelespidamiseks veel kingitus puudu, siis kui alljärgnevatelt piltidelt mõni silma jääb, andke teada, kindlasti saame kokkuleppele!

Värviline heegeldamine, Setu meestevöö ja kevadine pesa moblale

Eelmise pühapäeva keskmised tunnid veetsime Harjukate kokkutulekul meeleolukalt. Kõigepealt aitäh Muhvile organiseerimise eest.
Proovisime sotti saada, kuidas käib värviline heegeldamine ning usun, et valmivad tööd on tähelepanu väärt ja neid saame õige pea erinevates blogides piiluda.

Kuna lisaks värvilisele heegeldamisele tundsid osalejad huvi ka, kuidas käib Setu meestevöö heegeldamine, siis õppisime selle võtte selgeks. Tegin sellest ise väikese edasiarenduse, sest mul pole just elus ühkti Setu meest, kellele võiks meetreid vöid heegeldada. Seega alustasin katsetamist ning sain valmis oma mobiiltelefonile kotikese, mida ta ammu igatses. On selline kevadvärvides pesa Novita Raita lõngast, tehnika sulandab värvid mõnusalt omavahel ning jätab meeldiva efekti. Et kotike paremini käsitletav oleks, kudusin külge ka 2-silma võttega paelakese. See töövõte jätab pinna päris tugevaks, mis mobiili ümber korralikult kaitsefunktsiooni täidab.

Selline siis on minu kevadine moblapesa. Loodan, et nutitelefonid on piisavalt targad juba, et varsti hakkab neid väikseid telefone tulema :-D

Setu klaasisuuvöö

Setud on ikka ühed osavad inimesed küll. Nemad on meie rahvakunsti rikastanud igasugu põnevate tehnikatega, mida tänapäeval raske järele korrata.

Oma kooli lõputööd tehes olid nende tehnikad ühed minu suurimad lemmikud. Väga efektne ja kauni tulemusega on klaasi/pudelisuu vöö.

Siin mõned pildid, minu tehtud vööst ning ka üks pilt Eesti Vabaõhumuuseumi kogus olevast vööst. Selles tehnikas valmistatud vöid on näha ka Eevi Asteli raamatus "Eesti vööd". Sealt võtsin eeskuju ka oma vöö tegemisel.

Saabuval pühapäeval 10. aprillil õpetan klaasisuu vöö tegemist Käsitööjaamas. Tule kohale, siis saad täpselt teada, miks see vöö sellist nime kannab ja kuidas seda täpselt tehti.

Minu töö:

Vabaõhumuuseumi tekstiilikogu:

Rahvusvaheline konverents „Ornament – võti maailma“ | KULTUURIKALENDER | Tallinn 2011

Rahvusvaheline konverents „Ornament – võti maailma“ | KULTUURIKALENDER | Tallinn 2011

Lavendel

Leidsin ühe vahva õpetuse, kuidas teha lavendlivartest kauneid lavendlivarsi :-) Ei oska nendel teistsugust nimetust anda.

Allikas: lorelle.wordpress.com

Nii lihtne ja ilus ongi!

Ja varsti on kevad käes!